Meie lugu

Tartu Püha Luuka kogudus on üks paljudest Eesti Metodisti Kiriku kogudustest.

Eesti Metodisti Kirik omakorda kuulub Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Baltikumi piiskopkonda. Piiskop Christian Alsted resideerib Kopenhaagenis, Taanis. Ühinenud Metodisti Kirik on osa ülemaailmsest Kristuse Kirikust.

Metodisti Kiriku juured ulatuvad 18. sajandi Inglise Kirikusse, kui preester John Wesley tundis kutsumust elustada tollal tuimaks muutunud riigikirikut. Metodism muutus anglikaani kiriku sees võimsaks ja kaasakiskuvaks liikumiseks. John Wesley ise ei kavatsenud luua uut kirikut, kuid Ameerika Ühendriikide iseseisvumine eraldas paratamatult Põhja-Ameerika metodistid emamaast ja -kirikust ning 1784. aastal loodi Marylandi osariigis Baltimore’is Piiskoplik Metodisti Kirik.

Selle kiriku misjonitöö tulemus on teiste hulgas ka Eesti (Piiskoplik) Metodisti Kirik, mille alguseks loetakse 1907. aastat. (Metodistidest ja nende tõekspidamistest loe lähemalt siit)

Järgnevalt Püha Luuka koguduse ajaloost.

1923

Mustvalge portreefoto Johannes Karlsonist
Johannes Karlson

Suvel toimub tollase nimetusega Piiskopliku Metodisti Kiriku Aastakonverents (kirikukogu) Kaunases, Leedus. Noor pastor Johannes Karlson palub end määrata tööle Tartusse, kus veel ei olegi metodisti kogudust.

Johannes Karlson alustab evangeeliumi-kuulutustööd Politseiplatsil (praegu Haridusministeeriumi esine haljasala Vabaduse puiestee ja Munga tänava nurgal).

28. oktoobri hommikul otsustatakse asutada kogudus. Esialgu koosneb see ainult kolmest liikmest: pastor, tema abikaasa Alide-Marie ja abikaasa ema Juulie-Helene Aruväli.

Samal päeval õnnestub Karlsonil üürida “Postimehe” endisi trükikojaruume Gildi tn 7 ja kl 10 õnnistatakse seal esialgne palvesaal.

1925

Kogudusel on 31 täisliiget ja 31 prooviliiget, pühapäevakoolis 195 last ja noorsooühingus 37 liiget. Samuti on kogudusel selleks ajaks juba oma koor ja keelpilliorkester.

Palvesaal jääb kitsaks ja kogudus üürib uued ruumid Karlova tn 21, endises koolimajas. Remont ja üür ähvardavad käia üle jõu. Hakatakse mõtlema päris oma kirikuhoonele. Kuna kogudus on veel noor ja väike, usuvad vähesed selle võimalikkusesse.

1926

Mustvalge portreefoto Aleksander Kuumast
Aleksander Kuum

Aastakonverentsil Riias 1926. aasta suvel palub Johannes Karlson aasta puhkust, et asuda õppima ülikooli Ameerika Ühendriikides. Töökoorem on olnud ränk, lisaks majandusmured.

Johannes Karlson lubatakse puhkusele. Kerkib küsimus, keda määrata tema asemele. Karlson palub superintendenti (piirkonna ülevaataja) määrata enda asemele Tartusse noor ja võimekas pastor Aleksander Kuum, kes seni oli teeninud oma prooviaastaid Tapa koguduses.

Pärast Piiskopliku Metodisti Kiriku Aastakonverentsi Riias toimub kohe pärast seda ülemaailmne karskuskonverents Tartus, kuhu sõidavad ka tollane Piiskopliku Metodisti Kiriku Balti ja Slaavi piiskop dr John L Nuelsen ja superintendent dr George A Simons.

Ootamatult teatab Karlson, et Tartus on saadaval sobiv maja kirikuhooneks. See maja on Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor dr Zoege von Manteuffeli villa Toomemäel, Vallikraavi tänavas. Piiskop, superintendent ja pastor Kuum ning seejärel ka koguduse delegatsioon, kes maja vaatamas käivad, jäävad väga rahule. Majaost tundub siiski ülimalt utoopiline, sest kogudusel pole sentigi raha, maja hind on aga omaaegses vääringus viis ja pool miljonit senti.

Sellegipoolest otsustatakse maja ostmine veel samal õhtul. Superintendent Simonsi algatusel tehakse esimene annetus maja ostmiseks ja makstakse sisse käsirahaks.

Ülejäänud kuud kuluvad pingeliseks rahakogumiseks. Dr Simonsil on kindel lootus, et ta saab laenata vajamineva raha Ameerika Ühendriikidest Piiskopliku Metodisti Kiriku Misjonivalitsuselt. Sealt aga tulevad järjestikused keeldumised, lõpuks ei tule enam neidki.

Mööduvad kõik maksetähtajad. Kogudus saab maja kasutada veel ainult seetõttu, et lihtsalt ei leita uut ostjat. Võlaprotsentideks peab kogudus tasuma iga kuu 450 krooni. Olukord on äärmiselt delikaatne – vahepeal on maja pühitsetud kirikuks.

1927

Mustvalge foto koguduse hoonest 1926–1941
Koguduse hoone 1926–1941

Närvesööv, pingeline ja usku proovile panev aasta – valitseb reaalne oht kaotada oma kirikuhoone. Sellegipoolest liitub kogudusega palju uusi inimesi, tegutsevad noorsooühing ja pühapäevakool, laulukoorid ning keelpilliorkester.

Enne jõule saabub Tartusse Kiriku Misjonivalitsuse esindaja dr Otto Liebner, kellele läheb südamesse koguduse olukord. Ta leiab, et antud maja on kogudusele tarvilik ning otsustab eraldada suurema rahasumma koguduse tarbeks. Lisandub kaalukas annetus ühelt Ameerika metodistilt, William Halls juuniorilt, mis otsustab maja saatuse.

Johannes Karlson nimetab hiljem seda kiriklat “metodistide paradiisiks”, milline nimi jääb talle külge edaspidigi.

1928–1937

Engelhardt Corjuse mustvalge eskiis kirikuhoonest
Engelhardt Corjuse eskiis

Tänu uutele ja lahedatele võimalustele kasvab kogudus lühikese ajaga elujõuliseks. 1931. aastal on kogudusel ligi 200 liiget, peale selle veel sadu nn “koguduse sõpru”.

Tänu suurtele ruumidele võõrustatakse kahte olulist sündmust Metodisti Kirikus: aastakonverentsi 1928. aastal piiskop dr Raymond J Wade’i juhatusel ja 1931. aasta kevadel piirkonnakonverentsi superintendent Martin Prikase juhatusel.

Igal aastal maikuu esimesel pühapäeval korraldatakse koostöös Kristliku Karskusliiduga vabaõhu-karskuskoosolekuid, mille osavõtjate arvuks hinnatakse ligi kolme tuhandet inimest. Peale koguduse tegelaste esineb neil koosolekuil karskusliikumisega seotud tuntud inimesi kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail – prof Peeter Põld, dots Villem Ernits, hilisem EELK peapiiskop prof Hugo Bernhard Rahamägi jt.

Hakatakse mõtlema uue kiriku ehitamisele. Kiriku kavandi visandab arhitekt Engelhardt Corjus. Kahjuks jääb kirik Nõukogude okupatsiooni ja II Maailmasõja tõttu ehitamata.

Ühisabi ja vaestehoolekanne

Metodistidele on läbi kogu nende ajaloo olnud omane tugev sotsiaaltöö ja vaestehoolekanne.

6. jaanuaril 1930 asutatakse Ühisabi, eelkõige leevendamaks vaeste olukorda ja võitlemaks kerjamise vastu Tartu linna avalikes kohtades. See vaesteabiorganisatsioon saab Tartus suure poolehoiu osaliseks. Suuremateks toetajateks on Tartu ärimehed, kes Ühisabile annetades vabanevad kerjustest oma poodides.

Ühisabi esimese tegevusaasta kestel jagatakse 53 000 tasuta lõunat. Selleks kogutud summa tõuseb 8000 kroonini.

Koguduse filiaalid

Asutatakse koguduse filiaalid ja kuulutuspunktid Elvas, Rõngus ja Aidus. Misjoneerimas käiakse ka Peipsi ja Võrtsjärve ääres, Otepääl, Põltsamaal ja mujal.

Kogudus laieneb niivõrd, et 1931. aasta kevadel asutatakse Ülejõel Tartu II Piiskoplik Metodisti kogudus, mis tegutseb koos omaaegse “Sinise Ristiga” Puiestee 45 majas. II koguduse pastoriks määratakse Jaan Jaagupsoo.

Noorsootöö

Tegutseb noorteorganisatsioon Epworth-liiga (Epworthi anglikaani kihelkonna järgi Inglismaal, mille preestriks oli John Wesley isa). Sportimine on populaarne. Kuna kiriku aias on palju ruumi, rajatakse sinna palliplats.

Lisaks noorteühingule töötab koguduse juures veel Junior-liiga noortele 12–16 eluaastani.

Pühapäevakool

Pühapäevakoolis osaleb kuni 150 last 12 õpetaja juhendusel.

Kirjastustegevus

1930–1940 antakse välja koguduse kuukirja Kaastööline. Tartus on ajakirja Kristlik Kaitsja toimetus ja kirjastus.

1938

Aleksander Kuum määratakse Tallinna koguduse pastoriks. Tartusse määratakse Ferdinand Tombo, aktiivne ja teokas, kunstiandega mees.

1940

Nõukogude võim natsionaliseerib “metodistide paradiisi”, st kirikuhoone koos krundiga.

1941

Koguduse pastori kohusetäitjaks määratakse Eduard Hark. See suvi on traagiline nii Eesti rahvale kui Tartu metodisti kogudusele. Küüditamised, Tartumaa suvesõda. Juulis purustavad taanduva Punaarmee hävituspataljonid Tartus üle tuhande hoone. 12. juuli õhtul tabab süütemürsk meie kirikuhoonet, mis põleb varemeteks. Läheduses lõõmab Maarja kirik.

Koguduse varast säilivad ainult kaust kirikutähtedega, kirikuraamat, armulauakarikas ja pateen, violetne kantslikate ning noorsooühingu fotoalbum.

1942–1948

Koguduse töö on halvatud, kuid mitte katkenud. Kogudus leiab varjupaiga Kalevi tn 21 hoones.

1945. aastal on koguduse täiskogu koosolekust osa võtnud 25 liiget. Taasalustatakse noorsootööd. Ise sõjas puupaljaks jäänuna tuntakse ometi muret teiste vaesuse pärast – otsustatakse iga kuu esimese pühapäeva korjandus annetada vaeste hoolekandeks.

Pikka aega pole kogudusel korralist pastorit – elu ja tegevuse eest kannavad hoolt Aleksei Poobus, Kusta Sotnik, EELK Pauluse koguduse õpetaja Harry Haamer. Viimaks määratakse äsja koos perega Saksamaalt sundväljasaatmiselt tagasi pöördunud Eduard Suurhans 1945. a lõpus koguduse pastoriks.

1949–1963

Värvifoto viiest koguduse liikmest Püha Aleksandri kiriku aia ees Sõbra tänaval lumisel päeval
Püha Aleksandri kirik

Jaanuaris 1949 kolib kogudus usuasjade voliniku korraldusel Seitsmenda Päeva Adventistide kiriku ruumidesse, kus talle antakse kasutada väike saal esimesel korrusel. Maja Kalevi 21 antakse artellile “Kalev”.

Vastu ootusi kasvab kogudus kitsastes tingimustes kiiresti ja ruumikitsikusest tingituna kerkib 1958. aastal taas üles võimatu idee – ehitada oma kirik.

Veebruaris 1963 paigutatakse nii adventistid kui metodistid Tartu Täitevkomitee otsusega õigeusu Püha Aleksandri koguduse tühjaksjäänud kiriku soklikorrusele Sõbra tn 19a. Kogudust juhivad pastorid Eduard Suurhans, August Saulus ja tööd Tartus alustab pastor Andres Kirjamägi. Koguduse liikmete arv on kasvanud 150-ni.

1964–1987

Vaatamata riigivõimu ateistlikule survele ja keerulistele tegutsemistingimustele nooreneb ja kasvab kogudus pidevalt. 1965. aastaks on koguduses üle 200 liikme.

1966 määratakse kogudust teenima pastor Ants Soode, tasakaalukas ja musikaalne mees. Hoogsalt tegutsevad koguduse koorid, inimesed leiavad Sõbra tänava tagasihoidlikus poolkeldrikorruse-kirikus omale vaimse kodu.

1972. aasta detsembrist määratakse pastoriks Päivo Kasekamp, kes jääb sellesse ametisse kuni 1987. aastani. Kogudusega liitub palju vene keelt kõnelevaid inimesi ja moodustatakse arvukas vene osakond.

1988–1995

Nõukogude impeerium ilmutab murenemise märke. Tartusse määratakse tööle noor pastor Andrus Norak. Eesti elus toimuvad muutused toovad ka kogudusse rohkesti inimesi, eriti noori. Populaarsed on esmaspäeviti toimuvad noorte arutlus- ja osadusõhtud.

Piirid avanevad ja Andrus Norak asub õppima Asbury Teoloogilisse Seminari USAs. Koguduse tööd juhivad sel ajal (1992-1994) diakonid Villu Eenkivi ja Leonhard Kangro.

Leiame sõpru ka välismaal – Uppsala Ristikirikus ja Metodisti Kiriku Luzerni koguduses Šveitsis.

1996–2002

Andrus Norak viiakse Tallinna juhtima äsjaloodud vaimulikku õppeasutust – Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilist Seminari ja koguduse pastoriks määratakse Priit Tamm.

Eesti taasiseseisvumine tõstab päevakorrale omandiküsimused. Kogudus on aastaid taotlenud tagasi oma “metodistide paradiisi” Vallikraavi tänavas. Pärast pikki jõupingutusi ja keerukaid kohtuprotsesse võib kogudus end 1998. aastal taas kord lugeda oma “tõotatud maa” omanikuks.

EAÕK taasloodud Aleksandri kogudus taotleb omakorda tagasi oma Sõbra 19a kirikuhoonet. 1997. aasta sügisel sunnitakse metodisti kogudus omaseks saanud Sõbra tänava kirikust lahkuma. 34-aastane “kinnisvaralise stabiilsuse” periood on läbi.

Algavad kogudust räsivad eksirännakud mööda Tartu linna erinevaid kogudusi. Paar pühapäeva “Salemi” baptistikoguduse palvelas; siis aasta juba ammusest tuttavas, adventkogudusele tagastatud kirikus Lille t 18; seejärel taas “Salemi” sajandivanuses puitpalvelas Võru t 18 – esmalt koos baptistidega, pärast “Salemi” uue kiriku valmimist 2000. aastal omaette.

Need viis aastat ei ole kodutule kogudusele olnud kerged. Kannatanud on pühapäevakooli- ja noorsootöö; sageli on jumalateenistusi ja pühigi tulnud pidada lihtsalt siis, kui võimalik. Mitmedki inimesed on raskuste tõttu lahkunud, kuid alati on olnud ustavaid, keda Jumal on saanud oma töös kasutada. Kogudus  hakkab taas kosuma, kogudusse leiab tee nii noori kui vanemaid inimesi.

Värvifoto Tartu Salemi baptistikoguduse endisest palvelast Võru 18, vaadetuna Võru tänava elumajade vahelt
Tartu Salemi baptistikoguduse endine palvela Võru 18

2000. aasta olnud ka uute lootuste aasta. Kui vana palvela vabanemisega Võru t 18 tekib kogudusel mõte see omale koduks osta, siis saabub (taas kord!) Ameerikast mees visiooniga – dr H Eddie Fox – kes leiab, et kogudus peaks tagasi pöörduma oma ajaloolisele asukohale “metodisti paradiisi” Vallikraavi tänavas ja ehitama sinna üles uue pühakoja. Algul utoopilisena tunduv idee vaimustab aga peagi kõiki ja taas kord algab töö uue kiriku rajamiseks. 7. september 2000 on see päev, mil grupp koguduse liikmeid koos Eesti superintendendi Olav Pärnametsa, dr H Eddie Foxi, tema sõprade Mary Watsoni, Alan Lindsey’ ja teistega palvetab kunagisel kirikuplatsil ning otsustab sinna ehitada koguduse uue kaasaegse pühakoja kõigi Tartu linna inimeste jaoks.

Ettevõtmist õnnistab piiskop Hans Växby ning 2001. aasta kulub ettevalmistustele: detailplaneeringu ja ehitusprojekti valmistamisele ning rahaliste vahendite leidmisele. Korraldatakse väike kutsutud arhitektuurikonkurss, mille võidab Indrek Allmann arhitektuuribüroost Pluss.

Indrek Allmani värviline kolmemõõtmeline uue kiriku eskiis, vaade loodest, puudega.
Indrek Allmanni eskiis

2002 – uue hoone valmimine

8. mail õnnistatakse sisse ehituse algus, ehitajaks on AS Linnaehitus. Nurgakivi paneku talitus leiab aset 6. juunil ja sellest võtavad osa ka naaberkoguduste esindajad. Nurgakivi panevad superintendent Olav Pärnamets, dr H Eddie Fox ja koguduse pastor Priit Tamm. Jumal õnnistab ehitusaega erakordselt kuiva ilmaga ning puithoone valmib ideaalsetes tingimustes poole aastaga. Uue kirikukompleksi esimese ehitusjärgu pühitseb  17. novembril, koguduse 79. tegevusaastal sisse superintendent Olav Pärnamets.

Uue hoone esimeses ehitusjärgus on 140-kohaline rõduga saal, 80-kohaline kohvik ja seitse tegevusruumi. Teine järk (pildil vasakul olev suurem maht), mis ootab veel ehitamist, sisaldab endas ca 300-kohalist põhisaali koos rõduga. Uus hoone on ehitatud paindlikku ruumikasutust silmas pidades.

2003 – tänaseni

Oma uues kodus on kogudus ennast hästi sisse seadnud. On äraütlemata suur asi, kui saad kasutada heas korras ja kaasaegseid ruume sulle sobival ajal ja viisil. Sellega on lihtne harjuda, kuid seda ei saa võtta iseenesestmõistetavalt.

Siinkohal tahamegi tänada neid, kes on oma panuse andnud meie uue kiriku heaks:

  • Phillip Starling, USA
  • Mary Watson, USA
  • Alan Lindsey, USA
  • Dr H Eddie Fox, USA
  • Ühinenud Metodisti Kiriku Dunwoody kogudus